Articles

Viimased päevad Keenias

Meie reisi viimasel nädalal hakkasime otsi kokku tõmbama ning korraldasime kohtumisi, mis aitaks meil kokku panna veel viimased pusletükid selle riigi omapäradest.

Reede õhtuks oli meid kutsutud väga uhkesse Windsor hotelli õhtusöögile koos eesti põllumeestega. Nimelt on samal ajal koos meiega Keenias üks eesti põllumeeste grupp, kes tutvub samuti kohaliku kultuuri, ettevõtluse ja põllumajandusega. Veetsime jällegi väga mõnusa õhtu suurepärase toidu ja toreda eesti seltskonna keskel.

Kohtasime ka eesti ettevõtjat Rene Tammemäed, kes on Keenias elanud juba aasta ning kes ehitab siin üles oma ettevõtet – moringa puu kasvandust ja selle toodete levitamist (Moringa Production Ltd.). Tegemist on äärmiselt rikka puuga, mis pakub suurt lisaväärtust nii toidu, põllumajanduse, kütuse kui kosmeetika vallas. Rene rääkiski õhtusöögil oma kogemusest Keenias äri ajamise kohta.

Laupäeva õhtul, mil oli minu viimane õhtu, kutsusid Rene, tema tüdruksõber ja nende kohalikud sõbrad meid välja kohaliku ööeluga tutvuma, et Keeniat ka veidi sellisest küljest näha. Õhtul enne Renega kohtumist tegime aga ka (minu mõjutusel) ühe julgustüki – nimelt läksime öösel jala välja! See võib küll naljakalt kõlada, kuid kogu siinse reisi ajal on meile korduvalt öeldud, et pimedas ei tohi valge inimene jalutada – see on liiga ohtlik. Nii olemegi nii mõnigi õhtupoolik ajaga võidu jooksnud, et jõuda sihtkohta enne pimedaks minekut (pimedaks läheb siin iga õhtu kell 18.47).

Jala välja minemiseks valmistusime aga põhjalikult, võttes kolme peale kaasa vaid minu (väga vana ja odava) NOKIA telefoni ning täpselt nii palju sularaha kui õhtu jooksul kulutada plaanisime, kusjuures Priit jagas veel oma raha ära nii särgi alla, soki sisse, kui ka natuke taskusse. Ja see oligi kõik. Ei mingeid ehteid, kotte ega midagi. Kusjuures Keeniasse ei võtnudki ma kaasa oma käekella, ning riietunud olen vaid üsna kulunud ja odavate rõivaste ja jalanõudega.

Lisaks jala liikumisele kasutasime öösel ka kohalikku transporti matadu’d, mille juht ei olnud küll just kõige selgema peaga. Kohale me aga jõudsime, ning terve õhtu möödus väga turvaliselt ja lõbusalt.

Pühapäeval enne lennule minekut saime veel kokku püramiidi põhja tarbija uurija Niti Bhaniga, et arutada tema kui oma ala professionaaliga läbi meie esialgsed uurimistulemused, et saada asjalikke näpunäiteid. Koosoleku pidasime tema hoovis basseini ääres. Mul õnnestus ka esimest ja viimast korda reisi ajal ujuda, küll vaid basseinis.

Õhtul kell 21 asusin oma lennule Londoni poole. Viimane mälestus Keeniast sai aga olema mõru ja negatiivne – piiril võeti mult ära minu kõige suurem kingitus kodustele. Väideti, et Keenia käsitöö võib kaasreisijatele ohtlikuks osutuda. Ilmselt läks see tagasi Keenia majandust teenima.

Aitäh jälgimast! Minu blogi läheb aga edasi ning pikkade monoloogide asemel plaanin siin end huvitavatel teemadel ka edaspidi teisi kaasata ja diskussioone tõstata. Peamiselt ikkagi eesti asjast, väljamaa rikkusest ja ärist oma moodi.