Neljapäevaks rentisime auto koos autojuhiga, et sõita Nairobist välja 172 km kaugusel asuvasse Kitui väikelinna, et teha nö väljatööd (field work). Auto rentimine oli eesti mõistes odav, aga meie jaoks siiski suur investeering ja kulu meie eelarves. Seega mure oli suur – kas investeering tasub end ikka ära. Nimelt otsustasime autorendi kasuks, kuna autojuht ise oli pärit sealt piirkonnast ja oskab kohaliku hõimu keelt. Selleks, et temast oleks aga meile kasu, pidi ta ka hästi inglise keelt oskama ja olema hea organisaator, kes saaks meile intervjuusid korraldada.
Seega neljapäeva hommikul, kui autojuht hilines pool tundi, pärast seda eksis Nairobi linnas ära, ning juba alguses mõistsime, et tema inglise keel on üsna kehva, olin mina päris närviline ja kahtlesin, kas meil on mõtet üldse linnast välja sõita. Maanteele jõudes ilmnes, et ta on ka üsna kehva autojuht, sest sõitis korralikul maanteel keskmiselt 60-70 km tunnis ja kui me temalt midagi küsisime, võttis ta kohe hoo maha kuni 5 km tunnini. Seega, kui üheks argumendiks auto rentimisel oli ka see, et sellega jõuab kiiremini kohale, siis varsti sai meile selgeks, et me sõidame palju kauem, kui algselt plaanitud või kui kohalik buss oleks sõitnud.
Ajakulust – sellest hetkest kuni me auto peale istusime ja Nairobi linnast välja saime, kulus kokku 3 tundi (sh auto hilinemine, auto ära eksimine linnas ja ummikus passimine). Sõidu peale kulus 2,5 tunni asemel 4 tundi, kuna autojuht sõitis tõesti nagu (stereotüübi järgi) esimest nädalat lube omav noor neiu ja enamus sõidust mõtlesin, kas palun end rooli lasta või mitte.
Kella 15 paiku jõudsime aga kohale ja järgmine tagasilöök ilmnes, kui tuli välja, et ta ikkagi sealt linnast pärit ei ole ja tal on seal väga vähe sõpru. Siiski, lõpuks lõi aga välja tema esimene (võib-olla isegi üks ja ainus) tugev omadus – nimelt sai ta väga hästi hakkama organiseerimisega. Nii organiseeriski ta meile üsna vabalt ja kiirelt kaks väga head intervjuud. Järgmiseks päevaks organiseeris ta aga meile appi kohaliku kirikuisa, kellel oli väga hea inglise keel ning kellega koos läksime me linnast välja täitsa nö põllule või väga väikestesse küladesse, kus saime samuti kaks väga head intervjuud erinevate külade emadega (kes on otseselt meie lõpptarbija sihtgrupp).
Seega meie eesmärgid said täielikult täidetud ja tuleb tunnistada – esmamuljet ei tasu liialt usaldada.
Kitui linnake ise oli tõesti väga väike linn. Kuigi ametlikult võib selle populatsioon küll üsna suur olla, siis reaalselt oli see ikkagi väga maakoht. Südalinn meenutas Aafrika versiooni USA metsiku lääne linnadele. Samuti olime jälle nagu USA presidendi delegatsioon – nii kaugele üldiselt valgeid ära ei eksi ja meid jälgisid pidevalt sajad silmapaarid. Õhtul linnas hotelli otsides käsime läbi kolm hostelit / külalistemaja, millest üks oli täielik Aafrika versioon Dracula lossist, aga sealjuures mitte lahe, vaid tõsiselt hirmuäratav versioon. Pea-aegu oleks isegi sinna jäänud, kuni me otsustasime, et töötajad ja omanik on ikkagi liiga kahtlased, ning tubade kvaliteet liiga kehva.
Lõpuks jõudsime aga külalistemajja, mis oli Keenia kohta täitsa hubane, korras ja viisakas. Hommikul tuli ka välja, et see maksis meile kokku 2000 šillingit (~20 €), mille sees oli vastavalt kaks tuba ja isegi korralik hommikusöök. Ehk ligi 6,6 eurot nägu koos hommikusöögi ja kohviga.
Kituist tagasi sõites pidime ühes suvalises kohas korra peatuse tegema, et pagasiruumist rüperaal võtta. Peatudes märkasime aga silti „Handicraft“ ja otsustasime üle vaadata, millega täpsemalt tegu. Sattusime kohta, kus toodeti väga suurel hulgal Keenia käsitööd. Kuna see oli suveniiride alguskohaks (siit viiakse neist paljud edasi linnadesse ja turgudele), siis olid enamus asju väga soodsate hindadega. Ja mis veel parem – puudusid igasugused tüütud müügimehed. See kõik oli lihtsalt ideaalne ja mina ostsin 55 dollari eest kaks suurt kotitäit meeneid – sh endale veel ühe Aafrika trummi! Priit ja Brinka tahtsid osta omale suure kuju, mis kaalus ligi 8 kilo, kuid aru saades, et selle transport läheb kallimaks kui kuju ise, otsustasid siiski kahe väiksema kasuks.
