Üks vanema generatsiooni ärimees mängis oma pojaga tennist kui ühel hetkel märkas poja püksiäärest roosasid aluspükse. Mees küsis oma pojalt: “Mida kuradit? Roosad aluspüksid? Poiss, pede oled või?”. Poeg muigas ja vastas selle peale lakooniliselt “Pehmo on moes!”
Viimasel ajal on popp rääkida generatsioonide erinevusest, õli tulle valas H. Luik kui ütles, et “uuel põlvkonnal pole alfaisase jõudu” vihjates, et uued juhid ja ettevõtjad on liiga pehmod.
Mina ehitan täna üles mobiilirakenduste ettevõtet, kus plaanin tulevikus anda töötajatele kogu võimu otsustada oma ülemuse, keskkonna ja raha kulutamise üle ning pikas perspektiivis tahan ettevõtte üldse töötajatele anda. Ma ei sõima oma kliente, partnereid ja hankijaid kui need mulle käru üritavad keerata, ma ei saada neile “kappe” peale, ma lõpetan nendega koostöö ja soovin neile mõttes õnne ja edu edaspidiseks, et nad rohkem minu närve ei sööks (kuigi kui võimalik, siis juriidiliselt korrektne kättemaks on alati kasulik).
Ehk kokkuvõttes minu stiil ja minu ettevõte on mingis mõttes üdini Pehmo ja Luigel on selles mõttes õigus. Samas on aga nüüdseks pehmo kogu meie generatsioon, meie noored töötajad, meie ärikeskkond, kus me tegutseme ja meie töösstiil. Seega minu Pehmo suunitlus on pigem tingitud keskkonnast ja tõsiasjast, et ainult niimoodi saan ma täna parimal ja kiireimal viisil oma ettevõtet kasvatada ja parimaid talente oma meeskonda kaasata. Ka mitmed maailma edukaimad ettevõtted (Google, Amazon, Zappos jt) on aru saanud, et kui nad soovivad püsida turuliidritena ja jätkata kasvu, peavad nad parimate talentide kaasamiseks muutuma järjest pehmomaks.
Kuigi pehmotrendid on eriti tugevalt jõudnud IT-valdkonda, kuna selles on võitlus talentide üle kõige karmim, siis jõuavad need trendid aina enam ka teistesse valdkondadesse ning ehk peaks H. Luik alfaisaste otsimise asemel keskendumagi uutele pehmo-juhtidele, kes suudavad ettevõttesse tuua uute väärtustega uued talendid. Võib-olla Luige alluvatel jääbki puudu julgusest ja pealehakkamisest kuna neid juhib alfaisaste tiim, kelle kõrval on raske end teostada. Ennast übritsevaid noori ettevõttjaid vaadates ei saa ma kindlasti täheldada julguse või pealehakkamise vähesust, pigem on vaid tööstiilid erinevad 90.ndate algusaegadest.
Lõpetuseks peegeldavad erinevad generatsioonid ikkagi keskkonda, milles tegutsetakse – inimesed oma loomuselt on ikka samasugused (või vähemalt ei toimu muutused nii kiiresti). Tean piisavalt ka omavanuseid noori alfaisaseid, kes oleks suurepäraselt hakkama saanud 90.ndate alguse “võimaluste ajal”, kuid tänases keskkonnas ei tunne nad end kaugeltki nii koduselt. Aeg ja keskkond on see, mis soodustab teatud inimtüüpidel esile kerkida – alfaisaste aeg on selleks korraks möödas.