Londoni lennujaamas sai sisustatud ligi 12 tundi, püüdes magada igas võimalikus asendis igas võimalikus kohas lennujaamas.
Hommikul üles ärgates oli raske aru saada, kas lennujaama suur klaassein on ikka klaasist või betoonist, kuna akna taga oli legendaarne Londoni udu/sudu. Juba räägiti uudistest, et teistes Londoni lennujaamades on lende ära jäetud ja edasi lükatud. Kuigi aknast ei paistnud eriti isegi seina ääres asuvate lennukite sabad, siis meie lennujaamas veel lende edasi lükatud poldud. Kuid kui meie lend hakkas lähenema, tulid ka esimesed hilinemisteated, ja kuigi lennukisse saime me umbes õigel ajal, pidime siiski udu tekitatud nö järjekorras ootama ja lend lükkus edasi 1,5 tundi.
Nairobisse jõudsime kesköö paiku, saime mugavalt 50 dollarise viisa tehtud ning kotid kätte. Kui viisa andja meie passe nägi, ütles ta, et Eesti passi pole küll siin tihti näha – me peaksime rohkem reisima. Meie ütlesime selle peale, et me anname endast parima, kuid meid on ainult 1 miljon, mida tal oli natuke raske uskuda. Hiljem sai sellest sõnakõlksust („meid on 1 miljon“) meie üks peamisi leivanumbreid, sest esiteks ei taha seda keegi uskuda, ning teiseks ei saada aru, kuidas meil saab oma riik olla. Samas on Keenias kõige suuremad probleemid seotud hõimudega, ja kui neil oleks ühe riigi asemel 40 miljoniriiki, siis oleks ka probleeme märksa vähem.
Lennujaama oli meile vastu tulnud eestlase Silvia sõbralik autojuht, kes tõi meid Silvia juurde, kus meid võeti väga soojalt vastu, ning kust sai ka esimesi muljeid Keenia kohta kuulda.