Minu taskuraha andmise kogemused on mõne aasta tagused, kui mu poeg veel keskkoolis käis. Nüüd õpib ta TTÜ-s ja töötab kooli kõrvalt, nii et taskuraha talle enam andma ei pea. Mu tütar aga on alles 2aastane ning seda, kuidas temaga ükskord rahaasjad kujunevad, ei oska öelda.
Olen taskuraha andmisel pehme loomuga – kui mul parajasti raha jagus ja laps tõesti mingit asja (mitte elementaarset toitu-riideid-vmt) väga tahtis, siis andsin rõõmuga. Samas, kui mul oli kitsam periood, siis oli loogiline, et ka laps mõistis seda ning ei nõudnud minult võimatut.
Ma ei ole seda meelt, et kodutööde eest peaks premeerima – välja arvatud juhul, kui laps teeb erandkorras midagi sellist, mida ta igapäevaselt tegema ei pea. Hinnete eest ei peaks samuti rahaliselt premeerima – pigem tuleks kõne alla taskuraha kärpimine halva hinde puhul, aga sedagi vaid siis, kui laps on halva hinde saanud ilmselgelt oma laiskusest või hoolimatusest.
Kindlaid reegleid taskuraha andmisel ei saagi olla, sest kõik sõltub olukorrast ja taustast – nii majanduslikust, sotsiaalsest kui kultuurilisest. Kindlasti ei tohiks laps tunda end sõpradega võrreldes alaväärsena, ent samuti ei peaks ta arvama, et lapsevanem on vaid rahaautomaat.
Kerttu Rakke