Articles

Igal riigil oma edulood ja kaotajad

Lugesin ühe eesti pere lugu (lugu ise algab kuuendast lõigust – sinnani on vaid sisutühi demagoogia), mis sai Eestis ka laialdast tähelepanu. Loost ajendatuna otsustasin teieni tuua  ühe natuke teistsuguse loo*:

„Janine on 23 aastane ülekaaluline töötu tüdruk, kes kulutab iga päev 10 tundi päevas oma raskelt ülekaalulise ema Bethia eest hoolitsemiseks. Nad elavad ühes kesk-Euroopa riigis, mõlemad elatuvad riigiabist, kummalgi on oma korralik kahe-toaline korter ning mõlemal on raske halbadest toitumisharjumustest võitu saada. Maitsvad koogikesed ja maiustused on nende igapäeva osa. Janine leiab, et tema ema võtab talt kogu tema aja ning seetõttu ei saa ta tööd otsida ning oma elu elada.

Ema Bethia saab aga riigi toel maoballooni, mis annab kõigile lootust, et asjad hakkavad paremaks minema – ja hakkavadki. Emal on väiksem söögiisu kui varem ning lühikese ajaga kaotab ta 10 kilo. Peagi saab ta ise enda eest hoolitseda ning tal pole vaja oma tütre abi. Nüüd mil tütrel on palju vaba aega, saab ta keskenduda enda elule ning tööd otsida. Selle asemel, et tööd otsida ning rohkem väljas käia on tal aga uus vabandus – kuna ta on nii paks, siis keegi teda tööle ei taha ning väljas ei julge ta samuti käia kuna kardab teiste hinnanguid tema välimusele. Selle asemel matab ta oma masenduse koogikeste ja maiustustega.“

Kui tähele panite, siis selles loos polnud kellegi probleemid seotud raha puuduse või raske majandusliku olukorraga (pigem vastupidi). See on mingis mõttes väga erinev lugu eesti pere loost, kuid sarnane siiski selle poolest, et mõlemad jutustavad ühe riigi ja süsteemi kaotajatest – inimestest kellele antud ajahetkel antud süsteem on elu kehvemaks teinud.

Ma kirjutasin selle loo, et näidata, et igas süsteemis ja riigis on alati paratamatult kaotajaid ja seda ei ole siiani kusagil suudetud lahendada (usun, et see on ka võimatu). Kindlasti ei püüa ma öelda, et meie süsteem on parim ja seda ei tuleks parandada. Pigem olen nõus, et meie sotsiaalsüsteem on nõrk ning jätab abistamata need kes tõeliselt seda vajavad abistades neid, kes seda tegelikult ei vaja (nt kümned tuhanded pensionärid).

Küll aga väidan, et ei ole mõtet süüdistada riiki, et see ei suuda raha õhust juurde tekitada (nagu seda tehti Lõuna-Euroopas). Raha on alati piiratud hulk ning iga summa tuleb millegi arvelt, samas liigne raha ei lahendaks automaatselt ka kõiki probleeme (nagu eelnevast loostki võib järeldada). Kui kedagi süüdistada, siis vaid endid, et me ei ise ei soovi raha õiglast jaotamist meie sotsiaalsüsteemis.

*Lugu on lühendatud, kuid muutmata kujul võetud dokumentaalsaatest „Minu pere“.