Articles

Ettevõtlikkus – arenguriigi tunnus?

Kohalik Keenia ettevõtja

Keenias märkasin, et too ühiskond on väga ettevõtlik ning suur enamus noori nägi oma tulevikku ettevõtluses. Kui seda natuke analüüsida, siis ilmneb, et see on ilmselt selle pärast, et muid võimalusi läbi löömiseks eriti maapiirkonnas ei olegi – ettevõtlus on paljudele paratamatu valik. Kui Keenias on enamus inimesi lääneliku arusaamise järgi pidevalt nö mugavustsoonist väljapool, siis arvestades et ettevõtjaks hakkamine ei ole mugav valik ning seostub suure riskiga, siis nende jaoks on ka risk sedavõrd väiksem. Ehk risk sisuliselt puudub – nö „ega halvemaks ikka minna ei saa“.

Kui tulla nüüd läänelikku heaoluühiskonda, nt Skandinaavia näitel – on enamus inimesi pidevalt mugavustsoonis, kui sa ka ei käi tööl, siis on riigi poolt ikkagi tagatud elamine, toetus ja turvaline elu. Ettevõtjaks hakkamine keskmisele inimesele tähendab aga täielikku mugavustsoonist väljumist riskides kõigega – kui sa ei ole enam tudeng ega töötu vaid ettevõtja, ei ole riigi poolt sulle mingit kindlat toetust. Ettevõtte loomine on kallis ja keeruline ning kui sa oled lõpuks kõik mängu pannud (nii isiklikud rahad kui perelt ja tuttavatele laenatud) ning ime kombel hakkad ka kasumit teenima, siis võtab riik rõõmuga su kasumist 70-80 protsenti. Ei saaks enam öelda, et tegemist on demokraatliku riigiga, kus igaühel on võrdsed võimalused – alustavatel ettevõtjatel ei ole ilmselgelt võrdsed võimalused võrreldes nt töötutega ehk riik oma toetussüsteemidega loob ebavõrdsed tingimused erinevatele huvigruppidele ja vaba valik on seetõttu piiratud.

Tulles Eestisse ja baltikumi, siis masu ajal ja pärast seda on nii Eestis kui Lätis uus ettevõtlus kiiresti ja jõuliselt arenenud. Kas siin võiks paralleele tõmmata arenguriigi olukorraga, kus paljud inimesed on juba niikuinii mugavustsoonist väljas ning kaotada ei ole midagi?

Usun, et ettevõtluse populaarsus ei ole otseselt seotud riigi arenguga vaid pigem riigis valitseva keskkonnaga ja kindlasti tuleks Eestil tõsiselt mõelda kuidas hoida hea ettevõtluskeskkond ka pärast masusid ning kui oleme jõudnud samale tasemele kui meie Skandinaavia naabrid. See on kindlasti üks koht, kus ei tasu oma edukamaid naabreid üheselt eeskujuks võtta – kui siis vaid halvaks eeskujuks.

Kui me soovime muutuda vaba valikuga heaolu ühiskonnaks ning tõsta erinevate huvigruppide toetusi, siis tuleks neid tõsta võrdselt kõigile ja mitte karistada teatud otsuseid – nt ettevõtjaks hakkamisel kõrgete maksudega vs töötuks hakkamisel kõrgete toetustega.

Palju on räägitud nö ettevõtja geenist ja sündinud ettevõtjatest ning nende osakaalust ühiskonnas. Ma ei tea kui tõsi see on ning kas selliseid inimesi on mingi kindel protsent igas ühiskonnas, kuid igal juhul on ettevõtjad ühiskonnale kasulikud ja riigi ülesanne on luua ettevõtluseks hea keskkond.

 

1 Comment

  1. Kui lähemalt vaadata maailma ettevõtlusbaromeetrite andmeid, siis ettevõtlusaktiivsus ilmneb kahes otsas – arengumaades vajadusettevõtlusena ja innovatsioonipõhisesse majandusse jõudnud maades võimalusettevõtlusena. Norras on näitajate järgi ettevõtlus väga kõrgel tasemel – üks kõrgemaid maailmas. Sama Soomes ja Rootsis. Startupe nagu seeni. Kusjuures Soome ja Rootsi on näidanud viimase kümne aasta jooksul suuremat ettevõtjate arvu kasvu kui Eesti, kus see on stabiilsena püsinud. Läti ja Leedu on samal ajaperioodil, 1999-2009 kaotanud olulisel määral oma ettevõtjatest, kindlasti suurel määral masu kätte, mis on omandanud laastavat (või siis puhastavat?) mõju ettevõtlusele. Nõustun aga, et Eesti ettevõtjatel võib olla seda motivatsiooni edasi pürgida, uutele turgudele, uue kasvuni, sest meil seda turvavõrku taga ei ole, mis Põhjamaades.

Comments are closed.