Articles

Asjaajamine Keenia moodi

Alanud on uus töönädal ning juba saime tunda, kuidas Keenias asjaajamine käib. Meile oli korraldatud kohtumine Keenia tervishoiuministeeriumis. Et tegemist oli ametliku kohtumisega, pidime läbi käima Silvia juurest, kus on meie ülejäänud varustus, mida me ei vaja. Seal mustad teksad jalga saanud, ootasime tund aega taksot, mis pidi algselt 10 minutiga jõudma. Pärast pikka rännakut taksoga ning seiklust ministeeriumi mittetöötavate liftidega jõudsime lõpuks õige kontori ukse taha, kus pärast ligi 15-minutist ootamist saime kõrge ametniku jutule.

Kui olime selgitanud kes oleme ja mida teeme, küsis ametnik millal me soovime intervjuu teha. Meie vaatasime talle suurte silmadega otsa ning ütlesime, et praegu. Ja tema: „No you can’t do it now, I have to go“. Nii pidimegi kokku leppima uue kohtumise aja kolmapäevaks. Pärast lühikest vestlust Keenia majanduse teemadel juhatati meid edasi veidi kõrgema ametniku juurde – nad arvasid, et meil oleks hea ka temaga kohtuda. Seal ootasime seistes ametniku sekretäride juures ligi 45 minutit, kuni söömatusest, palavusest ja seismisest hakkas juba paha. Siis ütlesime, et meil on järgmine kohtumine, kuhu peame minema, jätsime neile oma numbri ja lahkusime. Meie numbrile ei ole siiani tagasi helistatud.

Majast lahkudes kutsusime omale takso, mis jõudis aga kohale ligi tund aega hiljem. Selle tunni jooksul saime kokku eestlase Mikk Tammega, kes korraldab Keenias põllumeestele ekskursioon-reisi. Mikuga koos sõitsime tagasi Westlandsi (meie hetke paiknemispiirkond) ning tööpäev oligi läbi saanud.

Kolmapäeva hommikul kell 6.30 olime tervishoiuministeeriumis kohal, et läbi viia kokku lepitud intervjuu. Ootasime ligi kolm tundi inimest, kellega olime kohtumise kokku leppinud. Teda ei tulnudki. Siiski viis üks tema sekretär meid veidi kõrgema ülemuse juurde, et me saaksime temaga rääkida. Kui olime selle ametniku laua taha maha istunud, küsis ta aga dokumenti, mille alusel me uuringut teeme. Me ütlesime, et meil ei ole dokumenti, kuna kohtumise korraldas meie aukonsul isiklikult.

Meid saadeti viisakalt välja dokumenti hankima. Kusjuures see oli teine kord, kui meilt uuringu tegemiseks dokumenti küsiti, ja kui me küsisime, kust me selle saama peaks, ütles ametnik tervishoiuministeeriumis, et me peame selle hankima haridusministeeriumist. Varasemalt oli aga dokumenti küsinud üks NGO, kes ütles, et me saame selle tervishoiuministeeriumist. Seega järeldus on minu jaoks lihtne: oluline ei ole mitte see, mis dokument Sul on, vaid see, et sul oleks midagi – kas siis dokument või raha või kena kingitus. Ehk lihtsamalt sõnastades, ametnikud ootavad altkäemaksu.

Seda soodustab tugevalt ka kogu keskkond, kus kokku lepitud kohtumine lükatakse suvaliselt edasi, inimesed peavad ootama tunde kedagi, keda ei tulegi jms. Ettevõtjana, kui mul oleks väga mingit dokumenti vaja, oleks mul kindlasti odavam osta sekretärile üks kallis kommikarp kui oodata kolm tundi inimest, kes on „kadunud“ (nagu meile öeldi).

Kusjuures ministeerium ise oli täis kuulutusi, milles palutakse teada anda altkäemaksu küsimises ning teatatakse, et riigiametnikud peavad iga inimest võrdselt kohtlema. Naljakas vastuolu reaalsuse ja toredate ideede vahel.

Et olla aga erapooletu, tuleb siinkohal mainida ka seda, et kui me ühe NGO juhiga rääkisime, siis ütles ta, et kui kõik vajalikud dokumendid on hangitud, ei tule rohkem enam mingeid probleeme. Ehk kui oled kätte saanud võimalikult kõrge ametniku allkirjaga dokumendi, siis on paljud takistused ka lahendatud.

1 Comment

Comments are closed.