Articles

Indoneesia – esmamuljed

Sõitsin see nädal Indoneesia pealinna Jakartasse. Tuleb tunnistada, et minu esmamuljed on olnud väga positiivsed.

Ühest küljest on see ehk sellepärast, et teatud ootused olid mul väga madalal – näiteks kuna Indoneesia on maailma suurim islamiriik, siis kujutasin ette, et märke religiooni taustaga harjumustest on siin rohkem, kuid tegelikult pole tänavapildis praktiliselt mingeid märke tugevast religioossusest – inimesed tänavatel ei palveta (see tundub siin olevat pigem personaalne tegevus, mida tehakse vaid kodudes ja mošeedes), pearätte on üsna harva näha ning tundub, et eelkõige noored ei taha religioonist eriti midagi kuulda. Samuti on inimesed väga sõbralikud ja alandlikud ja jätavad palju parema mulje kui näiteks Türgi kohalikud (teine moslemiriik, kus olen käinud). Samas on linnapildis muidugi piisavalt mošeesid, mis alustavad oma esimeste palvustega (läbi valjuhäälsete ruuporite) juba kell 3.30 öösel.

Teisest küljest on esmamuljed head, sest võrdlen seda riiki teiste arenguriikidega, kus olen käinud, sest loomulikult on ikkagi tegemist tugevalt arenguriigiga. Järgnevalt räägin natuke oma esimestest päevadest ja toon teksti sees välja 6 suuremat ja väiksemat põhjust, miks Indoneesia on mulle hea mulje jätnud võrreldes teiste arenguriikidega.

Kolmapäev

Rollerie parkla kaubamaja juures. Sõidukeid on siin palju!
Rollerie parkla kaubamaja juures. Sõidukeid on siin palju!

Pärast 45 minutilist sõitu ühistranspordiga lennujaamast linna ning mõningast ekslemist linnas, sain kokku oma sõprade Lauri, Dessy ja Aivariga. Linna sõites märkasin, et kuigi liiklust ja sõidukeid on siin palju, järgivad enamus sõidukeid siiski oma sõidurea piire ja omavad teatud liikluskultuuri (1) – loomulikult on rollereid, kes linnas püüavad mõnd lühemat lõiku kusagilt suvaliselt lõigata, kuid üldiselt on liiklusel kindel suund ja enam-vähem toimivad sõiduread. Kambodžal näiteks oli võmatu aru saada isegi seda, mis pidi liiklus toimis ja Keenia pealinnas Nairobis olid igapäevased ummikud kordades hullemad kui mina siin veel näinud olen.

Neljapäev

Läksin koos Aivariga hommikul tööle (tegutsen hetkel Lauri kontoris) ning hiljem sealt edasi juba kohtumistele. Kohutmistele sõitmiseks kasutasin Ojekit ehk rollertaksot. Sisuliselt on iga roller ja mopeed siin (mida on väga palju) ühtlasi ka takso. Alguses püüdsin arenguriikidele harjumuspäraselt kaubelda hinda enne sõidu alustamist, kuid see just väga hästi välja ei tulnud. Hiljem avastasin Lauri soovitusel ilmselt maailma kõige mugavama takso eest maksmise viisi (2). Nimelt käib Ojeki eest maksmine nii – enne sõitu uurid sõpradelt välja kui palju on selle vahemaa eest normaalne maksta, paned selle summa omale valmis. Siis võtad Ojeki, istud rolleri selga ja palud sõita soovitud kohta. Kohale jõudes astud maha, maksad valmis pandud summa, tänad ja lähed oma teed. Ojeki juht samuti tänab ja liigub edasi. Ei mingit kauplemist, mitte kunagi liiga palju maksmist ega lääneriikidega võrreldes ka ei mingit sentidega tegelemist (sest kõik summad on juba sinu kasuks ümardatud). Suurepärane ja ülimalt mugav viis, mida alguses on raske uskuda, kuid millega harjub kiiresti.

 

Indoneesia mobiiliarendajate kohtumine
Indoneesia mobiiliarendajate kohtumine

Oma teisele kohtumisele Plaza Indoneesia kaubanduskeskuses jõudsin 2,5 tundi varem. Otsustasin kokku lepitud kohviku juba varem üles leida ning siis edasi mõelda, kuidas oma aega sisustan, kuid selle kohviku leidmiseks kaubanduskeskuses kulus mul 1,5 tundi. Indoneesias on kõik lihtsalt nii suur (3), et selle kaubanduskeskuse iga korrus oli pea sama suur kui kogu Kristiine keskus. Selliseid korruseid oli seal aga 5! Loomulikult oli ka see kohvik alles viiendal korrusel (selle eest väga ilusa vaatega). Ja selliseid kaubanduskeskuseid on siin palju. Ja see mulle siin ka meeldib – Jakarta on suur ja siin on lihtsalt nii palju avastamist ja tegemist. See on miski mille pärast võiks siin ka pikemalt elada ja töötada.

Õnneks jõudsid esimesed inimesed kohtumisele samuti tund aega varem ja pool tundi enne kokku lepitud aega saime juba kogu asjaga alustada (tegemist oli Jakarta mobiiliarendajate kohtumisega). Esialgu olin üllatunud, et selle asemel, et inimesed jõuavad hiljem, jõuavad siin inimesed kohale pool tundi enne aega. Kuid hiljem sain aru, et seltskond lihtsalt saabubki väga erineval ajal – inimesi tilkus kohale kokku 3 tundi, viimane vaid 20 minutit enne lõppu. Ja esimesed 2 tundi alustati ka iga kord kogu asja algusest kui keegi uus liitus. Väga huvitav kogemus.

Reede

Reedel sain esimest korda oma resiväsimuse välja magada, kuid kahjuks õnnestus väheste kogemuste tõttu kliimaseadmega öösel kurguvalu saada – see jäi mul paar kraadi liiga külma peale (20c). Tänaseks on kurguvalu üle läinud korralikuks nohuks ja nohu-peavaluks. Ilma kliimaseadmeta on siin aga võimatu magada.

Päeval toimetasin kodus, seadsin sisse. Elan väga korralikus villa stiilis majas, kus jagan vannituba ja kööki. Samas majas elab ka Aivar. Hinna sees on korralik internet ning internet on siin üldse kõikjal väga hästi kättesaadav (4) – kontoris on meil väga kiire internet,  telefonis on mul 3G, mille eest maksan sama vähe kui Eestis ning kohvikutes ja mujal on enamasti olemas wifi sümboolse tasu eest.

Õhtul läksime Lauri kortermaja basseini äärde aega veetma – olime kolmekesi (kolm eestlast). Hiljem sõitsime linna, kus külastasime erinevaid välipubisi ja kohvikuid, et jätkata oma arutelusi erinevatel filosoofilistel ja majanduslikel teemadel. Olime küll nö backbackerite tänaval, kuid huvitav on Jakartas näha, et siin praktiliselt polegi turiste (isegi mitte sellel tänaval) – väidetavalt pole neil siin midagi näha, mida on natuke raske uskuda, kuna tegemist ikkagi nii suure linnaga.

Pärast liikusime tagasi kodu poole ning hüppasime maha ligi 2 kilomeetrit enne oma kodu, et natuke süüa leida. Jakartas ei lõppe elu kunagi, inimesi on tänavatel ööpäevaringselt. Nii peatusimegi ühes tänava söögikohas kell 4.30 hommikul, et 10’000 ruupia (~0,6 €) eest kõht täis süüa. See on üks järjekordne Indoneesia võlu – siin on turvaline (5)! Me võisime olla valgete meestena ühel suvalisel (üsna räpakal) kohalike tänaval kell 4.30 reede öösel, kus valgeid inimesi pea kunagi isegi ei liigu, taskus kohalike jaoks mitme kuu palk, kuid hetkekski ei teki tunnet, et meid võiks valitseda mingi oht. Ka süüa tellides ei pea üldiselt kartma söögi kvaliteedi pärast – see on hea. Ja lõpuks ei pea muretsema ka selle hinna pärast kuna laual on hinnakiri (millest me küll aru ei saa), kuid sellegi poolest küsitakse raha alati vastavalt hinnakirjale ning rohkem makstes tuuakse õige summa väga täpselt tagasi. Jakarta on lihtsalt turvaline ja aus. Ja pärast Keenia kogemust on selline turvalisus väga eriline, samas vabastav ja hea tunne.

Laupäev

Kiirnuudlite sektsioon. Ilmselt Indoneesia kõige populaarsem toiduaine.
Kiirnuudlite sektsioon. Ilmselt Indoneesia kõige populaarsem toiduaine.

Ärkasin kella poole kahe paiku päeval, sõime tänaval ja läksime ühe hotelli basseini äärde laupäeva nautima. Tagasi tulles läksime kaubanduskeskusest läbi. Tuleb välja, et laupäev ei ole selleks hea päev kuna nädalavahetused on seal päris hullumajad. Indoneesias on väga tugev tarbimiskultuur ning ostlemine on ilmselt oluline osa nädalavahetusest. Toidupoodi sisenedes olid kahel pool mitmekümne meetri peal kümned tootetutvustajad, kes kõik pakuvad oma asju maitsta või proovida – isegi näiteks pesupulbri reklaamijad jt. Toidupoe sees on olemas ka kohvik kus suurematel ostjatel on võimalik vahepeal lõunat süüa ja siis edasi ostelda. Nii me ka tegime. Tagasi sõitsime taksoga, mis oli samuti soodne ja väga täpne – taksodel on siin kõigil taksomeetrid ja väga soodsad hinnad (osaliselt riiklikult reguleeritud). Ehk taksosüsteem toimib paremini kui Eestis.

Lisaks

Lisaks on Jakarta võrdlemisi puhas (6) ja prügi on märkimisväärselt vähem kui paljudes teistes Aasia-Aafrika riikides. Aga puhas muidugi arenguriigi kategoorias – tänavatel jooksevad ikka rotid, kes on justkui suuremad kui kassid (kasse on ka palju, aga nad on väga kõhnad, mitte nagu rotid) ja prügi ning kilesid lendab ikka ringi.

Sõidukid on inimestele olulised.

Inimesed on väga kokkuhoidlikud – toitu alles ei jäeta. Toolidel, vooditel jm on igalpool ümber kiled, et nad kauem püsiksid (tuleb meelde kuidas meil hoiti 90.ndatel teleka pultidel kilet ümber). Autod on inimestele väga tähtsad, need on tihti suured ja kõrged ja pargitakse ööseks praktiliselt majja sisse – parkimisoskused on neil võimsad. Tavaline on parkida vaid mõnesentimeetriste vahedega.

Negatiivsetelt pooltelt võiks välja tuua selle, et siin on lärmakas – mingit öörahu või vaikuse austamist siin ei ole. Lisaks mošeedele, mis öösiti laulma hakkavad (ja vanamehe laulmine läbi kehvade ruuporite ei ole võrreldav linnulauluga), on täiesti tavaline, et mingi suvaline tüüp kõnnib öösel majast mööda ja laulab või hüüab midagi või peksab metallkaikaga vastu tänavaposti kell 3 öösel (mingi märguande süsteem). Ärkavad nad kõik samuti vara – laupäeva hommikul kell 7 hakati meie ülemisel korrusel mingit puurimise või kivisaagimise tööd tegema. Nagu Aivar seda kirjeldas: „piinamise heli“. Töömehed töötavad ka laupäev ja pühapäev. Igal hommikul kella 6 paiku hakkab mopeediga mees inimestele hommikusööki müüma sõites meie majast mööda ja karjudes: „bubur“ (eesi keeles – pudru). Lisaks karjumisele laseb ta pasunat ja teeb igasugu muud müra, et tähelepanu saada. Kõrvatropid on siin minu jaoks hindamatud.

Ilm, nagu piloot tulles ütles: „on siin sellel aastaajal selline nagu ikka – 32c ja päike“. Ehk pool aastat on siin 32c ja päike, teine pool aastast 32c, päike ja natuke vihma (et siis teate, mis vastuse saate kui ilma küsite). Üldiselt on Jakartas aga (nagu ka teistes arenguriikide linnades) taevas sudune ehk päike ei ole enamasti eriti ere ja tundub nagu oleks kergelt pilve taga. Samuti läheb siin iga päev samal ajal pimedaks (18 ajal) ja see muutub aasta jooksul vaid kuni pool tundi.

Tallinna ilm on selles suhtes alati palju põnevam (hektel 9c ja hoovihm nagu mu telefon mulle pidevalt ette kannab).